Õppimises loome iseennast

Kasulikku

Kommenteeri
Olen üle viiekümne viie ja endiselt õpin. Kirjutasin sellest Aune Pasti raamatus "Ei küsi luba. Naine elukaare ekvaatoril". See on raamat, mis sisaldab 34 naise päris lugusid elust, õppimisest, rõõmudest ja muredest. Keerulistest probleemidest aitab üle kass Ekvaator, teemade üle arutlevad Rose ja Roosi ja puhast kulda jagab elutark Barbe Nicole.

Tegelikult olen kogu aeg õppinud. Mõnikord koolis, mõnikord tööl, väga sageli elu enda kaudu. Mitte sellepärast, et keegi oleks käskinud. Mitte ka sellepärast, et mul oleks olnud vaja järgmist diplomit või uut ametinimetust. Olen õppinud, sest minus on peaaegu füüsiline vajadus mõista ja saada aru, kuidas asjad on omavahel seotud. Miks inimesed teevad neid valikuid, mida nad teevad. Ja ilmselt kõige rohkem – kuidas ma ise selles kõiges muutun.

Noorena arvasin, et õppimine käib kuidagi sirgjooneliselt: kool, ülikool ja töö. Õpid midagi selgeks ja siis hakkad seda tegema. Elu on mulle õpetanud vastupidist. Mõnikord algab kõige olulisem õppimine hoopis siis, kui arvad, et oled juba kohale jõudnud. See ongi minu jaoks elukestev õppimine.

Me ei lähe vanemas eas õppima tühja lehena. Meil on kaasas aastakümnete jagu tööd, inimesi, õnnestumisi, eksimusi ja kogemusi. Mõnikord kuulen loengus midagi ja saan äkki aru olukorrast, mis juhtus minuga kümme või kakskümmend aastat tagasi. Ja see on päris hea tunne.

Minu esimene ülikool oli Tallinna Tehnikaülikool. Õppisin majandust, sotsioloogiat, statistikat, psühholoogiat, juhtimist ja turundust. Juba selles valikus oli midagi, mis on mind saatnud kogu elu: mind ei ole kunagi rahuldanud ainult üks vaatenurk. Mind huvitab, kuidas süsteem töötab, aga sama palju ka inimene selle süsteemi sees.

Kui vanad teadmised ja varasemad õpikogemused enam ei kehti, tuleb juurde või ümber õppida. Värskendasin EBS-is oma majandus- ja finantsteadmisi, hiljem viis uudishimu mind diplomaatia ja rahvusvahelise äri juurde, sealt edasi Tartusse psühholoogiat õppima ning Tallinna Ülikooli rohepöörde juhtimise ja täiskasvanute koolitamise mikrokraadiõppesse.

Kõrvalt vaadates võib see tunduda üsna kirju nimekirjana. Pigem on iga uus õppimine lisanud ühe kihi muutuvale maailmapildile, mida olen kogu elu ehitanud. Just valdkondade ristumiskohtades on tekkinud uued taipamised ja vahel ka vajadus mõni varasem teadmine ümber hinnata.

Olen suurema osa oma tööelust tegutsenud turunduses. See sobis mulle, sest seal kohtuvad analüüs ja loovus, inimesed ja numbrid, strateegia ja teostus. Olen juhtinud inimesi, tooteid, protsesse ja plaane ning mõelnud palju sellele, miks inimesed midagi valivad, kuidas tekivad hoiakud ning kuidas luua brändidele väärtust.

Mingil hetkel hakkas mind aga järjest rohkem huvitama mitte ainult see, mida inimesed teevad, vaid see, kuidas nad kasvavad, õpivad ja arenevad. Ja koos sellega küsimus, kuidas mina ise kasvan ja arenen.

Arengupsühholoog Erik Erikson käsitles inimese arengut kestva protsessina kogu elukaare jooksul. Seega suudame me kasvada ja areneda igas vanuses ja igas eluetapis. Me küsime noortelt sageli, kelleks nad tahavad saada. Aga kas julgeme sama küsimust küsida endalt ka viiekümneselt? Justkui peaks inimene teatud ajaks valmis olema. Aga ei ole.

Võib-olla ongi üks täiskasvanuks olemise suuremaid vabadusi mõistmine, et me tohime muutuda, tohime ümber mõelda ja tohime alustada uuesti. Ilma luba küsimata.

Täiskasvanute õppimist õppides puudutas mind eriti Jack Mezirow’i transformatiivse õppimise käsitlus. Selle keskmes on mõte, et sügavam õppimine toimub siis, kui inimene hakkab kriitiliselt uurima oma seniseid uskumusi, eeldusi ja tähendusi ning kujundab nende põhjal uue viisi maailma ja iseenda mõtestamiseks. Mõnikord muutub midagi, mida oleme aastaid pidanud enesestmõistetavaks. Mõni varasem ebaõnnestumine saab uue tähenduse. Mõni roll, mida pidasime oma identiteediks, osutub vaid üheks eluetapiks.

Minuga on seda juhtunud rohkem kui üks kord.

Ma ei ole õppinud ainult teadmiste pärast. Õppides satun olukordadesse, kus ma ei pea otsustama ega kõike teadma. Ma võin küsida, eksida, proovida, vahel ebaõnnestuda ja siis jälle kogeda, et saan hakkama. Üks väärtuslikumaid osi õppimise juures on aga seltskond. Suhted, mis tekivad ühistes aruteludes ja grupitöödes, võivad kujuneda toetavaks võrgustikuks kogu edasiseks eluks.

Pikka aega oli minu professionaalse identiteedi keskmes turundus. See oli lihtne vastus küsimusele „Mida sa teed?“. Olen turundaja. Aga inimese identiteet ei mahu ametinimetuse sisse.

Mida rohkem olen õppinud, seda enam olen mõistnud, et oma identiteeti ei leia me kusagilt valmis kujul üles. Me loome seda ise oma valikute ja eneseväljenduse kaudu, inimeste kaudu, keda kohtame, küsimuste kaudu, mida julgeme endale ja teistele esitada, ning loomulikult õppimise kaudu.

Ühel suvel hakkas minus kuju võtma mõte koolitajaks saamisest. Tagantjärele tundus see peaaegu iseenesestmõistetav. Olin aastaid koolitanud uusi töötajaid ja meeskondi, teinud tootekoolitusi, esinenud ning aidanud keerulisi turundusprotsesse arusaadavaks muuta.

Mul on alati olnud sisemine soov inimesi arendada ja õpetada. Vahel võis see tunduda lausa targutamisena, mõnikord oma teadmiste pealesurumisena, vahel aga väärtusliku nõuandena. Täna tean, et õppimine on õppija oma. Kõrvalseisja saab seda protsessi toetada, kuid ei saa seda teise inimese eest ära teha.

Ma ei olnud ennast kunagi koolitajaks nimetanud. Võib-olla ootasin mingit nähtamatut luba. Siis sain aru, et seda ei tule.

Mul oli aastakümnete jagu vastuseid küsimusele mida õpetada. Nüüd tahtsin paremini mõista, kuidas inimene õpib.

Nii jõudsin Tallinna Ülikooli andragoogika magistriõppesse. See tähendab minu jaoks ühe uue identiteedi teadlikku loomist. Ja ehk ongi see elukestva õppimise kõige olulisem tähendus: valmisolek jääda muutuvaks.

Tahan edasi õppida, sest see hoiab mind uudishimulikuna. Tahan mõista asju, millest ma eile veel aru ei saanud, kohtuda inimestega, kes mõtlevad minust erinevalt, ja teada, et mul on alati võimalus oma suunda muuta.

Arvan, et eriti naised kipuvad vahel küsima, kas nad tohivad. Kas selles vanuses on veel mõtet õppida? Kas pole juba liiga hilja? Kas mul on ikka piisavalt teadmisi? Mida teised arvavad?

Mina enam nii palju ei küsi. Kui tahan õppida, siis õpin.

55+ ei ole minu jaoks aeg, mil peaks hakkama oma maailma pisendama. Pigem vastupidi. Nüüd tunnen ennast paremini ja oskan teadlikumalt valida, millele oma aega anda ja kuidas omailma kujundada.

Ma ei tea täpselt, mida teen paari aasta pärast. Aga loodan, et õpin ikka midagi uut. Ja selleks ma luba ei küsi.

Lisa kommentaar

Email again: